Sain enda erinevad leheküljed ja asjad valmis. On nüüd võimalik veidi lihtsamalt igapäevaselt blogisid lisada ja ideaalis saab ka panna juurde muud lingid näiteks mängudele või piltidele. Kuid nüüd tuleb ette see suur küsimus. Miks?
Olen veetnud viimased 2 päeva proovinud luua lehekülge, millel ei ole väga mõtet. Jah, saan siia blogisse kirjutada ilusaid sõnu mida keegi ei loe, saan laadida üles pilte oma Minecrafti maailmast mida keegi ei vaata. Saan mängida enda loodud mänge, mis endale ega kellelegi teisele ei meeldi. Kas siis sedamoodi algavadki hobid? Alustad uue asja tegemisega, sest tundub huvitav aga ainult selles ulatuses, kuni ta on huvitav? Mingi hetk jõuad punktini, kus hobi jaoks pead panustama rohkem ning oma hobi ei ole enam ainult meelelahutus või rõõmu allikas, vaid pead energiat ja ajumahtu päevaringselt kasutama, et igast takistusest üle saama. Sest iga hobiga, veelgi enam kui rääkida progemisest, tulevad ette takistused. Kui tahad midagi huvitavat teha, siis mine jälle interneti rännakule, et kuskilt ammuaegsest foorumist üles leida isegi ühte tilkagi kasulikku juttu, mis vähemaltki katsub sarnast teemat, et siis sellest ühest tilgast oma janu täita.
See igapäevane tinutamine ja maa koorimine on nii kulukas ja väsitav ja tüütu, et ma ei tea kaua ma jaksan selliseid hobisid koguaegselt üles korjata. Isegi füüsika, millest peaks mu töökoht tulema, on samas nii ahvatlev oma mitmekesisuse poolest aga ka lämmutav oma kinnisuses. Ma tean, et kui leian mingi töökoha selles erialas, siis hakka jälle mingit tarkvara mure üles otsima või mingit vidinat lahti tegema, et mõista milline kastike valesti piiksub. Kas iga töökoht on nii monotoonne? Eks füüsikuna kohtuks igast huvitavaid inimesi ja saaks igast uhkeid asju teada, aga mis see päevast päeva ikka on? Istud arvuti taga kuskil oma postkasti vahtides, lootes et tööpäev saaks läbi.
Ma arvan, et mingil murel see praegune väsimus tuleb sellest, et ma olen viimased 2 kuud, terve suve, veetnud kodus istudes. Jah, olen käinud jalutamas j rattaga sõitmas ja korra ujumas, mõnel üritusel ja kinos ja sõpradega kokku saanud, aga päriselt ei ole nagu midagi toimunud. Suvi peaks iseenest olema puhkus oma tavapärasest rutiinist, aga mis siis kui suvest saab su rutiin? Kui iga päev näeb sama välja? On kerge öelda, et "Pead rohkem väljas käima ja uusi asju tegema!", aga kus? Ise olen pea terve suve (ja ka eelmise suve) otsinud kas Facebookist või mujalt mingeid üritusi või kohti, kuhu minna ja nautida vaba aega. Mõnel üritusel olen käinud, aga nendega on ka see mure, et need on ärevust tekitavad ja väsitavad omal moel ning uute inimestega kohtumist jaksan ainult umbes korra nädalas või nii. Ehk isegi parimal juhul on ikka 6 päeva nädalast tühjad. Kui need päevad täita asjadega, siis põleb läbi ja ei jaksa midagi teha. Kui ei täida millegagi, siis tekib igavus ja ikka põleb läbi. Siinkohal saaks ka öelda, et leia tasakaal, aga kui mõlemast otsast tuleb läbi põlemine, siis mis ütleb et ka keskel ei ole?
Ma ei tea mis vastus on. Tähendab, ma eeldan et vastus on "Pead rohkem väljas käima!", aga kas see täidab mind?
Selle juttuga hakkab kiiresti mõtlema Milan Kundera "The Unbearable Lightness of Being"-u peale. Inimese eksistentsi tõttu on võimatu läbi teiste elude elada. Me ei saa teha füüsika katseid, kus uurime mis tagajärjed erinevatel otsustel on. Pead tegema ühe otsuse ja sellega elama, hoolimata mis tagajärjed on. Tagasi ei saa minna, ainult saab edasi. Mul on ka hiljuti palju ärevusrünnakuid (kui see on õige nimetus nendele) surma kohta. Tihti meenub mulle enda suremus ja see hirmutab mind. Mitte otseselt suremise protsess ise, vaid mitte eksisteerimine. Mitte, et ma ei mõista seda, vaid just selle pärast, et kui ma piisavalt keskendun, siis ma suudan seda kogeda. Nagu unenäo ja ärkvevuse piir, kus ajus otseselt midagi ei toimu. Kus üks sekund võib tunduda nagu igavik. Ma tean, et kui ma suren, siis ega ma seda ei tunne. Mind lihtsalt ei ole enam. Aga rääkides/kirjutades kellegina, kes praegu eksisteerib, siis mulle meeldib eksisteerimine. Saan tunda külma tuult soojal päeval, süüa pitsat või lihtsalt magada ja puhata, aga ikka eksisteerida. Mul ei meeldi, et surm on lihtsalt lõpp. Proovisid oma parimat, nüüd mine minema. Ei saa näha, mida kõik mu otsused lõpuks tähendasid, kuidas nad mõjutasid kõiki, keda ma teadsin. Üks hetk sa oled, teine hetk sa ei ole.
Mõni päev ma vaatan peeglisse ja ei tunne ära seda kummalist meest, kes vastu vaatab. Kelle nägu see on? Minu nägu on teine, vähem karvu mõnes kohas, rohkem karvu teises. Silmavärv on mul erinev. Tal on torkavad sinised, täis ahnust, uudishimu ja kurbust. Minu silmad on natukene hallikamad, rohkem sõbralikumad, rohkem hoolivamad. Isegi meie käed on teistsugused. Kas nahavärv on erinev? Äkki tekstuur? Või kus armid on? Äkki sõrmede pikkused on erinevad? Igatahes, mingi erinevus on. Suur erinevus on ka kehas. Mõne kohas on rohkem volte kui mäletan, mõnes kohas on sile kus varem oli volte. Käed on kuidagi suuremad ja nagu oleks veidi muskleid, aga ka ei ole. Aga kus minu keha on? Kas ta on selle mehe taga? Peidetud kahe torkava silma taga? Äkki ta läks kohvipausile või vetsu? Äkki läks üldsegi minema. Vahest ma igatsen teda. Ma ei olnud alati tore ta vastu, aga ma teadsin teda ja tema teadis mind. Veetsime oma lapsepõlved koos ja nüüd oleme nagu tundmatud. Kui poes ühtteist näeme, siis proovin end ära peita või ära joosta enne kui ta märkab mind. Korra juhtus, et teretasime ja rääkisime minuti juttu. Ta küsis, et kas käin ülikoolis ja ma vastasin jaatavalt. Ma küsisin samuti tema hariduskarjääri kohta ja ta vastas jaatavalt. Pärast sellist pisijuttu ütlesime omad pakad ja pole teda pärast seda hetke näinud. Vahest Rimis käies loodan, et ta kuskilt nurga tagant ette tuleb. Samas ma arvan, et ma ei julgeks tere öelda. Liiga palju aega on möödunud, et tere enam öelda.